Najaa..

Otsustasin teha ka teise blogi minu kulinaarsete katsetuste jaoks ja jätan selle vaevu hingava blogi pigem enda "meeletult põneva" elu kirjeldamiseks. http://pavlovsreflex.blogspot.de/

Sõbrad ei tee mul just kõige paremat tööd

minu utsitamisega. Ning seetõttu tulevad postitused nii suurte vahedega. Peale selle olen ma mõelnud blogi inglise keelseks muutmisest, aga sellel kõigel on oma plussid ja miinused. Ma ei saa enam jagada detaile oma klassikaaslastest, kes üllatavad mind iga päev üha uuesti ja uuesti. Jõulude ajal sai kodus käidud ning kõik sugulased/sõbrad/tuttavad üle vaadatud ning jaanuari teisest nädalast tagasi kooli. Koolis on tore, asjade edasi võtmise kiirus on hea ja sõnavara ka paraneb juba. Esimene kursus oli väga tore, klass oli väga mõnus, sõbralik ja ühtne. Välja arvatud kaks sussilohistajat, kes ei suuda jalgu tõsta ja on nii tüütud, kui olla saab. Õnneks üks neist läks kuuks ajaks koju ja temast on puhkus (tuleb 1.märtsist tagasi, kahjuks), kuid tema asemel tuli kaks veel tüütumat inimest. Võib olla tuleb see kultuuride erinevusest või inimeste ignorantsusest, aga mina üritan kõikidega arvestada. Võib olla tuleks muuta taktikat ja hakkata agressiivseks ning mitte hoolida. Aga see ei ole minulik. Siiski tahaks ma pühendada mõne minuti kirjeldamaks seda, mis mind niivõrd häirib, et ma ei taha kooli minna enam niisuguse vaimustusega, kui enne. Esiteks liitus meiega üks 50ndates kiilakas mees, Indiast. India tüdruk on arvamusel, et see tüüp pole kunagi elus indias käinud ning elanud. Lisaks ei pidanud ta ka hindi keelt rääkima. Aga see selleks. Ta on elanud ligi 10 aastat Berliinis. Ja tuleb nüüd saksa keele kursusele. Loomulikult saksa riik tema eest maksab (vähemus ju, ainult 1 miljard on neid), samas kui mulle öeldakse , et vaata ise, kuidas keele selgeks saad. Ta arvab, et ta on maailma parim kokk ning maailma kõige targem inimene. Ta pole kooli lõpetanud, rääkimata ülikoolist, töötanud kokana ja nüüd töötab "treenerina" kuskil jõusaalis. Aga ta on targem kui mina, mis puudutab geneetikat või mikrobioloogiat (minu magistritöö teemat), samuti teab ta, kuidas elama peaks ja kuidas eestis kõik töötab. Saksa keelt räägib ta hästi, väga lai sõnavara, pole probleemi, aga... Nüüd tuleb see suur aga, millest mina aru ei saa, kuidas on see võimalik. Ta ei saa mitte midagi aru, mis teised räägivad, mis õpetaja räägib, mis on ülesande tekst, mida me loeme jne. Mulle ei jõua kohale, kuidas saab nii hästi rääkida, aga mitte midagi aru saada. Ja see ajab mind täiega närvi, sest ta istub alati minu kõrval ja mina pean temaga koos töötama grupitöödes. Ja ma ei oska talle seletada, mida ta tegema peab. Ta lihtsalt ei saa aru. No näiteks. Õpetaja annab meile umbes 30 reklaamteksti à la müün sokke, selles suuruses, hea kvaliteet jne. Ja meie ülesanne on teha dialoog - üks helistab ja loeb reklaami ja tahab osta sokke ning teine, kes siis müüb sokke. Ja me ei suutnud ühtegi dialoogi teha, sest tema arvas, et ta peab neid lugema ja ta ei saanud aru, kui ma seletasin talle seda. Või siis loeme Saksa ajaloolisi tekste, neli-viis lauset ning siis sa pead oma sõnadega jutustama/seletama teistele, mida sa lugesid. Ja tema pidi siis seda tegema. Ja mida tema teeb, ta loeb teistele selle teksti ette. Õpetaja oli nagu, et ei, sa pead seletama ja tema muudkui loeb uuesti ja uuesti. Täiesti lost cause. Ja loeks ta siis ilusti. Ta veerib sõnu kokku. Kellel on nii palju aega seal, et oodata, kuni tema asjad loetud saab. See on siiski intensiivkursus. Ja tema arvates, me võtame asju liiga kiiresti edasi ja õpetajad räägivad liiga kiiresti jne. Ja kui kõik ise peavad lugema vaikselt, siis tema loeb endale sosinal seda ette, mis häirib meeletult kõrvalistujaid. No ma ei saa aru sellistest. No see selleks. Lisaks temale liitusid meie grupiga esimesed moslemid - üks neist Afganistaanist ning teine Marokkost. Esimene neist on väga tore ja sõbralik ja meeletult suure südamega naine, teine selle eest on nagu ora tagumikus. Ta on enda jaoks niivõrd madalal tasemel, et ta võiks kohe eksamile minna. Aga ei, ta on B1 tasemel ja tüütab kõiki üritades olla õpetaja rollis. Teine variant on see, et ta õpib kodus mitu peatükki ette. Ja ta ei saa aru, et ma tahan ise ka mõelda vahepeal ja, et tema ei pea koguaeg rääkima ning seletama, et teised tahavad ka. Grupp on suur ja kõikidel võiks võrdne võimalus olla. Tegu on minu ealise tüdrukuga, kes on abielus ütleme minu isa vanuse mehega. Ja ta on selle üle nii uhke kui üldse olla saab. Kuna moslemi kultuuris on lubatud polügaamia ja ta nii uhkelt rääkis, et iga mees võib neli naist võtta, siis meie klass arvab, et ta ongi teine naine. Mehel on esimese naisega kaks poega. Aga issanda loomaaed on kirju, mis sa ikka teed. Ta juba muutub normaalsemaks, samas kui see india mees aina hullemaks. Aga see selleks. Me käisime Berlinalel erinevaid filme vaatamas ning üks neist oli ikka meeletult hea - India film Highway. Kui kellelgi õnnestub see tõmmata ja seda vaadata, siis see on suurepärane. 2 tundi ja 15 minutit pikk, aga igav ei hakka kuidagi. Lõpus õnnestub silmad peast nutta, samas lõpp on siiski armas. Filmi peategelaseks on noor India tüdruk, kes pärineb väga rikkast peres ning hakkab peagi abielluma. Kuid siis saab temast pantvang. Kui kurjategijad avastavad, kellega on tegu, tahetakse tüdrukust nii kiiresti lahti saada kui võimalik ning otsustatakse ta viia New Delhist nii kaugele kui võimalik. Ning see teekond muudab noort naist, ta saab teada, mis on vabadus ning hakkab elu nautima. Ta näeb elu väljaspool oma häärberi müüre ning suundub oma unistuste poole - majake mägedes ja karjusest abikaasa. Filmi lõpp on filmitud imekaunis Himaalaja mäestikkus, väikese kergelt kärestikulise jõe ja maaliliste vaadetega. Üks meeletult hästi tehtud film. Jan käis ka mingit italiowesterni stiilist Hiina filmi vaatamas ja see pidi ka olema amazing. Lisaks nendele filmidele vaatasime ka ühte saksa filmi, mis oli lihtsalt nii morbiidne ja ebaloogiline. Filmi peategelasteks on kaks venda, kellest üks on arst ja teine muusik ning nad käivad purjetamas iga aasta. Kuid muusikust vend lihtsalt kaob ära. Üks hetk joovad õlut, teine hetk on vend kadunud. Vennad enamasti üksteisega väga ei suhtle ja üksteise eludest väga midagi ei tea. Arstist vend on abielus, kuid naine läheb kuskile ära, kus on ajavahe meeletult suur - hiina või ameerikasse siis, aga pole täpsustatud miks või kuhu või milleks. Ja siis hakkab otsimise teekond ja enda hävitamise teekond. Arstist vend hakkab oma venda otsima, elab venna korteris, käib baarides ja pubides, kus vend käis jne. Ta unustab oma kohustused arstina, näeb välja nagu alkohoolik ja narkomaan üheskoos ning ei vasta oma naise kõnedele. See-eest otsib ta üles venna pruudi ning fimist ei puudu ka kuum seks igal pool kus võimalik. Koos käiakse venna radu ning ka purjetamas. Ja sellega film põhimõtteliselt lõppeb - me ei saa teada, kas vend on surnud või kuskil teises riigis (ilmselt enesetapp uputamise läbi, aga kuidas sa ennast uputad??), me ei saa teada, kas tema karjäär arstina läheb edasi või mitte, kas tema naine tuleb ta juurde tagasi, kas ta muutub tagasi normaalseks inimeseks või hävitab ennast muudkui edasi. Põhimõtteliselt ei saa me mitte midagi teada. Ja ükski sõber ei märka, et temast saab alkohoolik ning ta hakkab suitsetama ning käitub nagu idioot. Naine ei tee midagi jne. No milleks. Aga jah. Tänaseks aitab :D

Jõulud lähenevad pöörase kiirusega

Ja pole mitte asjata öeldud, et aeg lendab. Jõulukuu on täis töid ja tegemisi, kinkide pakkimisi ning sugulaste/sõprade külastamist. Lisaks on meid oodata ka 19ndast detsembrist Eestimaa pinnale, mis tähendab, et kõik Jani perekonna jõulukingid tuleb enne laiali laotada. Ma pean ausalt tunnistama, et ma pole elus nii palju kinke teinu, nii palju neid pakkinud ja üldse nii palju kinke näinud. Lisaks käisime Jani töökoha jõulupeo ning ka tegime sõpradega oma väikese jõulupeo. Üks mõte secret Santa kingituste jaoks. Nimelt mõlemal peole oli vaja kaasa võtta väike kingitus, mida kõik kutsuvad hellitavalt "crapp". Mängitakse mängu Julklupp. Esimeses ringis veerevatavad kõik täringut ning, kes saab 6 võib endale kingituse valida. Kõik teevad oma kingitused lahti ning tutvustavad saadud asju teistele. Tehes nad siis nii isuäratavaks kui võimalik. Teises ringis pannakse tööle taimer. Nt 15 minutit. Kui veeretad 6, siis pead kingituse kellegagi ära vahetama. Kui aga kolme, siis liiguvad kingitused ühe sammu paremale. Ja nii mängitakse kuni aeg täis saab. Ja lõpuks jääd siis selle kingitusega, mis sulle viimasena pihku jäi. Esimeselt ürituselt suutsin ma endale võita "Der Kleine Prinz" raamatu, millega ma olen vägagi rahul. Teisel korral naeratas fortuuna mulle Playboy kosmeetikakotiga, mille sees oli duššigeel ja lõhnaõli. Pole ka just kõige hullem. Jan lubas võrkpalli trenni kaasa võtta. Jan sai endale vererõhumöötja (nüüd saame igapäev vererõhku kontrollida ja Jan saab ka oma pulsi teada. Kahjuks see aparaat pole veel minu pulssi üles leidnud, samas vererõhku möödab küll) ning nuputamisülesanded. Võib ka halvemini minna ning saada näiteks "Mehaanika III" õpik :)

Ja suurem osa neist on juba pakiga Eesti poole teele saadetud. Mis aga on asja juures postiivne, siis ma olen lihvinud oma pakkimisoskusi ja nobedaid näppe ;) Kingitustest rääkides, eile käisime Berliini Alexander platzi jõuluturul ning pärast ka Galeria Kaufhof'ist läbi. See on täiesti seletamatu, mis seal toimub. Kaubamaja on paksult inimesi täis. Tundub, et täna pakutakse midagi eriti head või on alanud suured allahindlused. Aga kus seda. Igal korrusel tuleb trügida läbi rahvamasside, kes rabavad mitte veel nii viimase hetke jõulukingitusti/kaunistusi. Ja pea igal korrusel on võimalik need lasta tasuta ära pakkida. Kaubamajja sisse astudes käis peas läbi mõte, et mis me siia küll tegema tulime, aga lõpp hea kõik hea. Raamatu osakond on alati mu lemmik olnud ja nii me lappasime kaks tundi suuri ja raskeid kokaraamatuid ning lõpuks tulime koju uue mitme kilose pommiga, millel pealkirjaks "Deutcshe Küche". Muidugi lasime me selle suure ja raske iluduse ka ära pakkida nagu kord ja kohus, kuid koju jõudes ühel noormehel näpud sügelesid ja saigi see uuesti avatud. Ja ma pole veel näinud, et Jan midagi nii paeluvalt vaatab/loeb, mis ei ole ei arvutite ega IT alane kirjandus. Raamat on väikesi silte täis pandud, mida kindlasti tuleb teha. Tuleks mainida, et ma ei osanud oodata, et Saksa köök pakub nii palju erinevaid lahendusi ja põnevaid retsepte. Peaaegu igat retsepti tuleks/võiks/peaks järele proovima. Ma siiani olin arvanud, et Saksa köök on väga Eesti köögi sarnane, aga no võta näpust. Ja kes arvab, et sakslased söövad jõuluks sama moodi hapukapsast ja ahjusiga ja kartulit, siis eksivad rängalt. Mis siis vahepeal huvitavat juhtunud? Käisime Jani ja Alexiga Lüneburgis Ullil ja Alinal külas. Käisime läbi ka Hamburgist ja jõudsime külastada ka Lübeckit. 4 päeva jooksul päris palju. Pean tunnistama, et Hamburg meeldib mulle palju rohkem kui Berliin ja Lüneburg on lihtsalt nii armas väike linn, nagu Tartu. Ja Lüneburg on täis väikesi pudi-padi poode, kus müüakse armsaid teekanne ning nõusid, meeletult ilusaid koogivorme ja igast köögitehnikat. Ma pole nii palju selleteemalisi poode kuskil näinud. Kõik, kes mind teavad, siis ma olin sattunud paradiisi. Muidugi Alexil oli vist natuke igav, kui ma neid vedasin ühest köögitarvikute poest teise ja ohkasin iga teise asja juures. Lüneburgis oli ka jõuluturg, kus on ka olemas Eesti müügistend. Pakutakse Eesti oma marjaglöggi ja ka Saku õlletooted on seal esidatud. Lisaks saab maitsta ka kangeimaid alkoholitooteid. Seal kõrval kohe müüakse Eesti käsitööd. Eesti müügiputka on olemas ka Lübecki, Hamburgi, Kieli jõuluturul. Tüüpiline jõulutoit Saksa jõuluturul on Bratwurst mit Grünkohl ja Brötchen mit Spanferkel, viimane on siis paksu pekikamaraga pirakas lihatükk, millest lõigatakse viile ja pannakse siis saia vahele. Hitt missugune. Aga liha maitseb väga hea, minu jaoks natuke liiga pekine. Lisaks sellele saab iga kolme putka tagant osta erinevaid mandleid, india pähkleid, sarapuupähkleid jne. Mida aga hing ihalab. Ning populaarne on ka igasugused puuviljad šokolaadis. Kõige paremini lähevad maasikad šokolaadis ja banaan šokolaadis. Nendest viimane viib lihtsalt keele alla. Lõpetuseks proovisin teha vanilla fudge, mis tuli ülihea. Pakkisin ka ilusti ära ning nüüd on viimased tükid alles.

Ning tundub, et selle talve hitiks on Šokolaadibiskviit vaarikate ja mascarpone vahuga:

Ja alates esmaspäevast hakkan ma eriti intensiivselt saksa keelt õppima. Kas pole mitte tore :)

Nädalast on asi kaugel

Nojah, mida oligi arvata ja oodata. Minu lubatud nädalased postitused muutuvad ilmselt kuisteks postitusteks. Ma nüüd ei teagi kust alustada, ehk natuke uut ning natuke vana. Millega ma siis viimane kuu olen tegelenud?! Olen leidnud uue hobi kokanduse kõrvalt, mis mind rakkes hoiab. Nii mitugi mütsi ja salli on juba kootud, mõned paarid sokke ning kindad. Kampsun juba ootab oma järjekorda. Mis mind aga kurvaks teeb on löngade nadi valik. Mis nende arvates on suur lõnga/kanga pood on minu jaoks 1/10 sellest, millega mina harjunud olen. Ehk siis kampsuniks vajaliku materjali loodan leida just Eestist. Ja mis mind veel paneb imestama, on see, et vanad inimesed, à la Jani vanaema vaatab mind ja imestab, et ma kududa oskan, sest tema pole elus salligi kudnud. Eile ma siis uurisingi Janilt, et kas siin koolides ei õpetatagi käsitööd - heegeldamist, kudumist, õmblemist, tikkimist jne. Ja muidugi mitte. Teretulemast heaolu ühiskonda, kus vanemad ei ole nõus lapse haridusteeks sentigi maksma, et lastele lõnga osta või mõned vardad. Kui kohalik valitsus ei maksa seda kinni, siis pole ka neid tunde koolis. Kõige ligilähedasem tund oli joonestamistund, kus siis õpilased joonistavad projekte paberile, aga kuna valitsus ja vanemad on ahned, siis materjali, et oma projekti ellu viia nad ei saa. Selle pärast nad ei oskagi naela seina lüüa siin ja IKEA mööbli kokkupanek jätab ka vahel soovida. Aga ega ma kokandust pole unarusse jätnud. Ikka tuleb ette päevi, kus uued retseptid lähevad katsetuseks. Näiteks väga hea lõuna/õhtusöök on Hokaido kõrvits ja Serrano sink. 20 minutit ahjus ning maitseb roog on valmis. Iga paari nädala tagant saan ma mõne uue koogi/tordi katsetused teha ning mu ootusärevus jõulude ees juba kasvab hoogsalt. Nimelt, kes mind paremini tunneb, oskab oodata minu käsitöö trühvleid. Muidu veereb eluke ikka samamoodi edasi. Jani ülemusel tuli geniaalne idee, kus ma saaksin saksa keelt õppida ning seetõttu käisin mitu päeva Janiga tööl kaasas. Kahjuks saksa keelne programm haiglate kodeeritud andmetega minu saksa keelt ei edenda. Ja teada on ka, et programeerijad ei ole just väga suhtlusaltid. Aga no võimalus tuleb ju anda. Mis aga minu saksa keele oskust parandaks, on keelekursus. Sinna ma loodangi varsti saada. Ma olen juba järjekorras 16.detsember algavale kursusele ning kui ma sinna ei saa, siis tuleb mul oodata 27nda Jaanuarini. Aga pöidlad pihku. Ja keelekursusele registreerimine võttis mul kõigest 2 tundi. No saksa täpsus ju. Pane aga aeg ja mine kohale ILMA ootamisjärgekorrata. No oleks see vaid nii. Vähematl 4 tunni ootamise asemel oli meil vaja oodata ainult pool tundi. Edasi pidin minema rääkima tädiga, kes mind keelekursusele määrab. Ma sain ka siis aru, miks ootejärjekord nii pikk on - "Oo.. sa oled Eestist!", "Ma olen seal käinud, väga ilus", "Kus sa elad seal", "Kas eesti keel on sarnane rohkem soome keelele või läti keelele", höikab naabrile "Hei, Ta tuleb Eestist". Samad küsimused korduvad teise naise poolt, kes tegeleb teise keelekursusele registreerijaga. JA nii see aeg venib. Siis tuleb kuskilt äratus ning oi.. me peame sulle keeletesti tegema, kuna sa teed integratsioonikursust. Annab mulle siis keeletesti ja ütleb, et tule poole tunni pärast tagasi. Täpsustuseks, keeletest on levelist A1 - levelini B1.2. Juhendiks öeldakse, et kui enam ei oska, siis tule tagasi. Istun jälle ukse taha pingile ning hakkan testi täitma. Kõik lugemis ja tekstiülesanded lähevad libedalt. Jõuan esimese grammatika harjutuseni ja siin see on. Midagi ei saa aru, pooli sõnu pole kunagi näinud/kuulnud. Mõtlen, et mis seal ikka ja jätan harjutuse vahele. Lähen edasi järgmiste lugemis/tekstiharjutustega. Ja teen nii vihiku lõpuni. Köik harjutused tehtud, lähen siis kabibetti tagasi. Satun nüüd selle teiste naise juurde (ta arvab, et minu tase on täiesti A0). Saan 43 punkti 50st ning imestus kõikidel on suur. Esimene imestus oli muidugi see, et ma jätkasin ülesannete lahendamist ka peale seda kui ma ühte ei osanud. Enamik inimesi pidavad siis alla andma. Aga kui saab selgeks minu haridustase, siis saab ka neile selgeks, miks mul ülesanded nii on tehtud (koolis ju pidevalt õpetati esmalt lahendama neid ülesandeid, mida kindlalt oskad ning siis tagasi minema nende juurde, mida esmapilgul ei oska). Tädidega natuke vaieldud lähen levelile A2.2. Aga ega see ka nii lihtne pole. Järgmised 15 minutit vestleme terve ruumiga teemal, et saksa keel kõlab koledalt ja nemad ei tea, kuidas saksa keel kõlab, sest nad saavad sellest aru. Vaene Jan on ukse taga veetnud juba tund aega ja hakkab kannatamatuks muutuma. Aga lõpuks saan ennast keeletunni järjekorda pandud. Sarnane seiklus oli meil ka Saksa töötukassas. Neil on kaks töötukassat - on Arbeitsagendur ja Arbeitsoffice. Ühed tegelevad siis nendega, kes on viimase kahe aasta jooksul aasta saksamaal töötanud ja saavad töötuabiraha ning teised tegelevad kõikidega, kes esimesse minna ei saa. Kogu asjaajamine hakkab pihta kaks nädalat varem, kui helistame ning paneme aja. Kästakse minna teise linna otsa (umbes 40 minutit rongiga sõita plus kõndida). Jõuame sinna, tädi vaatab meid ja ütleb, et me oleme vales kohas. Me peame hoopis kesklinna kontorisse minema, mis on ka loogilisem. Sõidame siis järgmised 40 minutit ning samal ajal täidame meile antud pabereid. Järgmises kohas seisame siis järjekorras pool tundi ja öeldakse, et me peame minema üles korrusele ning täitma seal mingit ankeeti arvutis. Teeme seda järgmised 1,5h. Siis tuleb mingi onu, kes palub meil tema laua taha minna. 15 minutit kontrollime sisestatud andmete õigsust ning siis teatab onu, et me ei saa teid aidata, et te olete denied. No tore, enne ei saanud seda öelda, ma oleks 2h kokku hoidnud. Saadetakse siis järgmisse kohta. Sabatame seal ligi 45 minutit ning tädi teatab lõpuks, et te olete Euroopa Liidust ning võite minna kus kurat. Tulge kolme kuu pärast tagasi. Hakka või türklaseks. Aga jah, Eestis oleks saanud kõik selle paari klõpsuga internetis ära teha. Viimase paari nädala jooksul oleme me üritanud Janiga ka inimeste jõulukingituste soove teada saada. See on nagu korduvalt vastu seina jooksmine. Aga me oleme enam-vähem praeguseks nad teada saanud. Samuti on jätkunud meie neljapäevased õhtusöögid sõpradega. Ütleme nii, et kui ma aasta tagasi esimestel käisin, olid toidud peaaegu alati head. Ainult tuleb teada, et kui Jani venna juurde minna, siis enne tuleb kõht täis süüa või saab ainult keedetud kartuleid. Viimasel ajal on ka kaks ülejäänud oma oskused minetanud ning üks neist teeb meiega pidevalt eksperimente ja on nii õnnelik selle üle. Ma teen ka eksperimente, aga need on enamasti vähemalt söödavad. Viimati pakuti mulle seest toorest kana. Ning enne seda kõrvitsa-porgandi suppi, kus oli tunda ainult porgandi ja igveri maitset. Supi järelroaks oli tookord Vegan lasanje tofu ja kunstliku juustuga (üle paari ampsu mul alla ei läinud) ja magustoiduks ilma piimata milkrice. Ma kahtlen sügavalt, kas ma sinna enam minna tahan. Viimased korrad on mul südame pahaks ajanud ja ma ei julge neid toite enam süüa. Ja mis on kõige kurvem, tal on girlfriend, kes on laktoositalumatu, mis tähendab, et mitte keegi meist ei saa enam kasutada võid või muid piimatooteid söögitegemisel. Teiseks on ta muusik või kunstiline inimene, kellega ma kohe kuidagi ei suuda leida kontakti. See võib olla tingitud ka sellest, et ta räägib ainult saksa keeles, kuigi ta ostab ka inglise keelt. Lisaks viimasel ajal mägivad Jani vend ja sõber alati kitarri, niiet keegi midagi ei kuule ja omavahel teised rääkida ega midagi muud teha ei saa. Et siis väga põnev. Oskaks nad ainult mängida, mul ei oleks mingit probleemi. Ma olen mõelnud neile midagi eestipärast pakkuda ülejärgmine nädal, niiet kui kellelgi on ideid, siis andke aga teada. Ma arvan, et praeguseks on kõik. Järgmine kord ma võin kirjutada oma kirbuturu kogemusest ning ka uuest Eesti kohvikust Berliinis nimega Jää-äär :) Tsutsuffrei!

Natuke taustast

Mõtlesin siin pool ööd, et ikka tühja koha pealt ei saa hakata midagi kirjutama. Esimest korda külastasin Saksamaad, kui ma olin umbes 5 aastane ning minu ainus mälestus sellest reisist on jalgratta kodarasse pistetud jalg ning Nutella. Samuti mäletan ma end rääkimas saksa keelt ning mängimas malet, oskused, mida praegu enam ei eksisteeri. Ühesõnaga võiks ka öelda, et ma pole Saksamaal kunagi käinud. Ehk siis, minu jaoks esimest korda, tulin ma Saksamaale 2. august 2012 lennuga Tallinn - Bremen. Mina, kui tulihingeline Ryanairi "fänn", ootasin väga, et lennata just Bremenisse ning sealt siis 5-6h rongiga Berliini jõuda. Ja see oli esimene kord Berliinis. Tagasi lendasin juba Berliinist ligi 2,5 kuud hiljem, kuid detsembris olin siin juba tagasi. Lisaks veel mõned väiksemad külastused ning jäädavalt kolisin ma siia alles selle aasta juulis. Ja edaspidi ma siis üritangi kirjutada, millega ma siin tegelenud olen, mida näinud, kus käinud. Selle ajaga olen ma juba paljudesse kohtadesse jõudnud, nende seas ka Oberhofi laskesuusatamise maailmakarikaetapile ning rongiga Berliin-Praha-Viin-Berliin reisi läbinud. Et siis kõigest korda mööda ja kuidas tuju tuleb.