Jälle

Mul läheb see suvi nende lennureisidega ikka õnnetult. Alles see oli, kui ma jõudsin Pariisi ja mul oli kohver kadunud. Nüüd jõudsin ma Entebbesse ja arvake ära, mis siia ei jõudnud???? Muidugi minu kohver.
Suur suur aitäh Emmanuelile, kes mind hommikul kell 5 lennujaama viis ja Chloe'le, kes kaasa tuli. Esiteks, et nägemist öelda ja teiseks, et Manul ei oleks üksi igav tagasi tulla. Ma siiani tunnen ennast halvasti, et ma ajasin teised inimesed kell 4 hommikul üles. Aga mis tehtud see tehtud. Lennujaamas tegin check in'i, siis tuli välja, et mu kohver kaalub 29 kilo ja ma pean maksma 50 eurot. Kuradi Brussel Airlines. Igatahes ütlesid nad mulle, et mul on lubatud kaasa võtta 2 23 kilost pagasit, aga mitte ühte 30 kilost. Täiesti loogikavastane. Aga mis mul üle jäi. Siis läksime alla kohvikusse kohvi jooma ja hommikust sööma ja istusime seal ja ajasime juttu. Kuna mul boarding hakkas kell 7.50, siis 7.10 otsustasin, et nüüd oleks õige aeg väravasse minna. Jätsime sõbralikult jälle nägemiseni :D ja mina läksin oma lennuki poole ja nemad tagasi Disneysse. Aga muidugi. Siin see algas. Lennuk hilines juba sisse tulekul. Siis oli seal mingi jama ingite mustanahalistega. Siis oli meil on tohutu suure kondiga mustanahaline ratastoolis, keda nad siis lennukisse hakkasid transportima ja juba see võttis terve igaviku. Kui lõpuks lennukisse jõudsin, oli pool tundi möödas sellest ajas, kui lennuk oleks pidanud väljuma. Kuna mul oli ümbeistumise aeg 1h10, siis ma suutsin juba närvi minna, et ma jään Uganda lennust maha. Küsisin stjuardessilt ka, et mis nüüd saab, et mul ei ole ümberistumise aega. Sain vastuseks, et lennuk ootab mind. Õnneks passikontrolli saba polnud ja ma sain kiiresti oma värava poole liikuda. Ja kaugel see ka ei olnud. Olin üks viimastest, kes lennukisse läks ja varsti kostus kõlaritest boarding completed. Sõitsime juba välja ja siis hakkab hullu aksendiga piloot inglise keeles rääkima, et meil on minor technical problem ja me läheme tagasi väravasse, kus see siis kiiresti ära parandatakse. Kiiresti oli 2,5 h. Vaatasime Shreki 4'dat osa ja istusime lennukis. Ahjaa...mis ma vahepeal ära unustasin. Pariisi lennujaamas pärast turvakontrolli läbimist avastasin, et mul on maniküürikomplekt käspagasis, koos kääride ja muude torkivate esemetega. Kuidas ma seda avastasin oli see, et minu koti pilt oli ekraanil, kui ma sealt läbi läksin ja seal ma seda nägingi. Imelikult kombel nad seda mult ära ei korjanud. Thank god. Igatahes Entebbe lennust. Minu kõrval istus mingi suhteliselt noor meesterahvas, kelle nime ma ei tea. Aga ta kandis kottis põlvpükse, T-särki ja siis selline hiphopilik nokats peas. Igatahes ta läks mulle vastu kuidagi ja ütles siis, et sorry. vastasin, et noh, pole midagi. Siis vaatab mulle otsa ja küsib: Francais? Englis? Ma siis jäin ka vaatama ja ütlesin, et ei ole eesti. Ja siis mainisin, et ma räägin nii inglise kui prantsuse keelt. Sellele järgnes küsimus, et kas ka flaami keelt. No kindlasti. Ütlesin ei, aga lisasin, et natuke itaalia ja vene keelt. Küsisin, et kus ta ise siis pärit on, et kas Brüsselist. Vaatas mulle otsa ja ütles, et see on keeruline. Ja seda see oli. Ta ema on belglanna, isa oli tsehh, sündinud prantsusmaal ja elab saksamaal. Ja siis ta rääkis, et ta läheb aafrikasse muusikavideosid tegema ja artistid istuvad kuskil tagapool. Ja et ta pole mitu päeva maganud, nagu mina. Ja siis ta küsis, et kas ma olen aafrikas varem käinud ja rääkis mulle, mida ma peaks proovima ja mida ma mingil juhul teha ei tohiks. Ahjaa..ja lennukis sai päris hästi süüa ka. Jäätist ja sokolaadi ja siis salatit ja võileiba ja kala ja kana ja mida kõike veel ei taha. Ja muidugi meie kapten suutis meid kõiki päris hästi naerutada oma jutuga. Üldse oli tore. Niikaua, kui ma Ugandas maandusin. Ja läksin sellesse suurde rahvusvahelisse lennujaama, mis on tallinna omast vähemalt poole väiksem. Ja ootesaale seal üldse ei ole. istun oma kohvri otsas seal vist järgmine nädal. Ja siis ei tulnud seda kohvrit ja üldse üks jama läks lahti. Ja nad venivad siin ka nagu tatt ja ma olin niigi juba mitu tundi hiljaks jäänud ja hakkasin juba kartma, et äkki keegi ei ootagi mind. Aga sellega oli ka korras. Ja brussel airlines poolt said T-särgi ja hambaharja ning sõit võis alata. Ütleme nii, et ming häirib, kui ma autos rihma peale ei saa panna ja kui nad sõidavad nagu siga rukkis. Ja see kestis nii kaua. Läbi pealinna Kampala, millest koledamat kohta ma ei ole varem näinud ja ma juba jõudsin mõelda, et kuhu nad mind viivad. Kuigi see Speke Resort siin on superkena, siis on siiski natuke kurb, et ma ei ole enam Disneys teistega koos, vaid üksi kuskil keset aafrikat. Ja seda mõjutab ka mu kohvri kadumine ja kõik muud asjad ka kokku. Tegelt ei ole siin midagi kurta, magada tahaks. Eks ma mõni päev kirjutan veel, kui midagi põnevat juhtub. Ahjaa...mu kohver on kenias.