Elu Perugias!

Elu Perugias on naljakas. Mul ei ole endiselt tunnet, et ma elaks siin või et ma peaks siia järgmiseks kaheks kuuks jääma. Kuidagi imelik. Alguse asi. Ma loodan. Vb on asi ka selles, et tegu ei ole Prantsusmaale. Lisaks kõigele ei ole mul õrna aimugi, mida ma siin teen nii palju. Siin linnas ei ole eriti midagi vaadata üle ühe päeva. Mingi jazz festival hakkab varsti ja ehk õnnestub mul ka sinna minna. Perugia on muidu mäe peale ehitatud linn, ehk siin saab palju mäest üles ja alla vantsida. Lisaks on see linn väike ja siin on ainult mingi 100000 inimest. Lõpuks tunnen nägupidi vist kõiki elanikke.
Täna kohtusin ühe mehega, kellel on Eestis sõber. Tuli välja, et see sõber oli minu Itaalia keele õpetaja Annika. Muidugi pidime me talle kohe helistama. Üldse tutvub siin paljude uute ja huvitavate inimestega. Näiteks kohtasin ühte brasiilia tüdrukut, kes reisib seljakotiga läbi terve euroopa. Lisaks, mis mind veel on imestama pannud, on see, et inimesed paistavad teadvat, kus on Eesti, mis on Eesti pealinn jne. Positiivne üllatus igal juhul.
Majutuse leidsin ka endale. See jääb natuke kesklinnas välja, sellisesse rahulikumasse rajooni, kus elavad põhiliselt üliõpilased ja pered. Mu uuteks korterinaabriteks saavad 5 itaalia tüdrukut. Tuleb suurem keelepraktika ma usun. Ma loodan, et kesklinnast eemal elamine ei hakka takistama üritustel käimist. Ma just mõtlen, et ah ma olen nii kaugel ja ma ei viitsi minna. Loodetavasti mitte. Homme panen mõne pildi ka oma uuest toast üles. Loodan, et saan sinna voodiriided ka. Nüüd võib nii mõnelgi tekkida küsimus, et kus ma praegu elan. Peatun mingis noorte hostelis, kus jagatakse tuba suvalistega. Mul oli üks USA tüdruk, kes küll täna ära läks ja kolm tüdrukut Austraaliast, Sidney'st. Tundub, et euroopa on täis inimesi, kes reisivad seljakotiga paar kuud.
Täna käisin koolis ka, panin end Itaalia keele kursustele kirja, mis hakkavad esmaspäevas ja kestavad kolm kuud. Ja nagu mulle öeldi, võin ma varem ära tulla. Loodan, et seltskond on vahva. Samuti olen märganud seda, et riigid hoiavad kokku ja väga paljud räägivad siin itaalia keelt ja seda väga hästi. Ka need, kes siia seda õppima on tulnud. Tunnen natuke puudust sellest, et ma ei oska inimestele kohe vastata või vastata õiges keeles. Aru ma saan kõigest või siis noh peaaegu kõigest, aga vastamise ajal tulevad vastused prantsuse keeles, mitte itaalia. Ja samuti ei suuda ma itaaliakeelseid sõnu meelde tuletada, kui vaja on.
Lisaks on siin hostelis üks hästi tore administraator, kes räägib väga hästi inglise keelt ja kes aitab mind pidevalt, sest viimasel ajal kipun ma palju laamendama. Peaks talle selle eest sokolaadi viima/andma. Ma suutsin vahepeal laua ära lõhkuda ja siis küsisin ma talt adapterit, mille ta lahkelt oma korterist mulle tõi ja üldse on tore ja aitab kõiges.
Ega mul vist enam ei olegi midagi rääkida.

Ciao!!!!