Oehh...

Lõpuks ometi on see läbi. Alates neljapäevast täispikad aktiivsed päevad. Vahelduseks päris hea rakkes olla. Kõik algas neljapäeval, kui ma ärkasin kell pool seitse hommikul, sest lihtsalt niiiiiii palav oli. Kaheteistkümnest kergele lõunale, kella neljast järgmisele jne. Kell pool kuus pidin olema SELL Student Gameside akrediteerimiskeskuses ja vastu võtma oma kaks saabuvat delegatsiooni. Esimene neist ( ehki ainult delegatsiooni juht) pidi tulema kell 18.00 ja teine delegatsioon 19.00. Arvasin, et probleeme ei tule. Aga jah...tundub, et probleemid lausa otsivad mind üles. Alustaks siis sellega, et vaatamata sellele, et meil oli tehtud lausa silt, ei suutnud me leida oma esimese delegatsiooni juhti, kes pidi saabuma kell 6. Kuna aeg on suhteline mõiste, siis nagu oodata oli, ei saabunud ta täpselt. Pärast tõsiseid raskuseid suutsime me ta lõpuks leida ja kui ta siis teatas, et ta räägib ainult vene keelt, siis see ei muutnud asju lihtsamaks ka. Otsustati siis, et ma viin delegatsiooni juhi EPA torni juurest tema hotelli Annelinna tagaotsas. Võtsin ta siis peale, teise atashee ka ja läksime. Seal tuli välja, et kohta ei ole. Niisiis sõitsime me natuke linnast välja võru poole, pms jälle teise linna otsa. Olin lubanud teisele atasheele, kellega me pidime teise grupi kell 19.00 vastu võtma, et ma tulen tagasi 20 min pärast. Nii palju siis sellest. Jõudsin tagasi umbes 10 minutit pärast kaheksat. Siis tuli välja, et meie teine delegatsioon ei räägi ei inglise ega ka vene keelt. Veel suurepärasem uudis. Vene keelega ma saan hakkama, aga no leedu keelt ma tõesti ei oska. Ühesõnaga läksin siis igaks juhuks ka judo esindajate koosolekule, kus räägiti praktiliselt kogu jutt vene keeles. Ütleme nii, et ma sain selle kolme päeva jooksul rohkem vene keelt praktiseerida, kui oma 10 aasta jooksul koolis, mil ma seda õppisin. Edasi läksin sööma EPA vanasse peahoonesse, mis oli ühtlasi ka põrandamajutuskeskus. Vabatahtlikuks olemisel on ka omad head küljed, tasuta söök :D.
Pärast vösitavat päeva, mis oli täis jooksmist ja probleemide lahendamist jõudsin lõpuks koju natuke peale kella üheksat. Hopsti pessu ja siis välja. Oleks see siis nii lihtne olnud. Olin vaevalt jõudnud end ära kuivatada, kui helises telefon ja atasheede kordinaator helistas ja ütles, et ma pean tulema tagasi akrediteerimiskeskuse juurde, sest üks minu sportlane on haige ja ma pean ta EMOsse viima. No tõesti. Ma arvasin, et minuga tehakse mingit nalja. Ma olin riides poole minutiga ning järgmise minutiga olin ma raekoja platsil taksopeatuses. Peale viite minutit olin ma tagasi EPA torni juures ning aitasin oma kõhuvaluga umbkeelse sportlase taksosse. Natuke peale kümmet istusime siis ilusti traumapunktis ja üritasin seletada, mis juhtunud on. See on väga raske, kui inimene räägib ainult leedu keelt. Lõpuks öeldi, et ta jääb jälgimisse ja ma võin paari tunni pärast tagasi tulla. Kuna tal oli sõbranna kaasas, siis nad arvasid, et nad saavad sealt ise koju. Igatahes otsustasime, et nad helistavad mulle, kui on teada, mis edasi saab. Neljapäeva õhtul toimus ka välisüliõpilaste viimane ametlik pidu sellel semestril: Farewell Party. Hakkas see juba kell 22, aga mina jõudsin sinna umbes 24 paiku. Teemaks oli Bad Taste ja ma arvan, et enamik ei olnud vaeva näinud oma riietusega. Midagi väga halba küll silma ei torkand. Ega see pidu ka väga sujuv ei olnud. Keegi lõhkus toaletsi loputuskasti ära, nii et sealt hakkas ojadena vett välja jooksma ja ujutas üle terve toaleti. Super. Muidu oli pidu tore, sai näha inimesi, keda ei olnud enam pikka aega näinud. Sai juua ja sai tantsida:)
Vahepeal tuli välja, et välkad pidid täitma mingit ankeeti küsimustega. Pms pidi seal nimetama a la parim väliüliõpilane, sweetheart jne. Tuli välja ka, et küsimustikus oli 'the most beloved tutor' ka. Ehk siis kui hakati välja kuulutama nn võitjaid ja jõuti siis parima tuutorini, kes veetis nendega nii oma päevad ja ööd..khm-khmm...siis hakkasid nad kõik plaksutades minu nime hüüdma. Ma olin nii uhke enda üle. Nüüd ma saan oma raamitud diplomi ka kunagi seinale panna. Hopefully. Vahepeal helistati mulle ka haiglast, et nad saadeti koju.
Kuna järgmine hommik ma pidin minema kuskile kaugele võru mnt'd pidi välja ja peale võtma oma delegatsiooni juhi kell pool kaheksa hommikul, siis otsustasin, et ma lähen kolme, poole nelja paiku ära koju, et ma vähemalt natukenegi magada saaks. Äratuskell helises 6.05. Kaks kuni poolteistundi und.
Alustasin siis oma teise pika päevaga, mis algas judokate kaalumisega, et kas nad üldse saavad võistelda. Naised suunati eraldi ruumi ning mehed judo halli, kus nad hakkasid end riidest lahti võtma. Ahaa...nii see siis käibki. Vahepeal viisin oma delegatsiooni juhi akrediteerimiskeskusesse ja sealt läksin ise kooli oma viimast, loodetavasti viimast, itaalia keele tööd tegema. Ma pean kindlasti seda keelt edasi võtma, kui ma järgmine suvi Itaaliasse suveülikooli lähen. Igatahes kella 12 paiku jõudsin ma tagasi A le Coq halli, kus toimus judo ja korvpalli võistlused. Ütleme nii, et judo vist ei ole mu lemmikspordiala, koguaeg on selline tunne, et keegi murrab kaela ära. Kell 13.10 võtsin ma vastu lõunapakid, mille jagamine oli minu hoolde usaldatud. Teised atasheed lahkesti aitasid. Siis tuli üks suur ja paks vene mees, kes tahtis ka lõunapakki, aga kuna ta ei olnud otseselt judoga seotud ja kuna tal ei olnud talongi, siis ma ei saanud talle seda anda. Selle peale hakkas ta minu peale karjuma ja jätkas seda umbes 15 minutit, öeldes, et ma olen kohustatud talle süüa andma, sest ta on maksnud ja kui tal talonge ei ole, siis see ei loe ja lõpuks ta tahtis, et ma talle kuskilt teisest linnaotsast talongid tooksin. Õehh... kui raske on aru saada, et ainult tema saab oma talongid ise kätte ja et tema ei ole jumal, keda me kõik kummardama peaksime. Igatahes maadlesin ma nende toidupakkidega seal mitu tundi, kuni kell viis oli mul alles üks karp ja lõpuks tulid poisid ja viisid selle sodi ja tühjad kastid ära. Poole kuuest pidin ma annelinnast peale võtma oma delegatsioonijuhi, kelle ma pidin transportima raekoja platsi, linnapea vastuvõtule. Muidugi tuli meiega ka see vene mees, kes mu peale karjus. Ma imestan, et ta ei lasknud avatseremooniat ka vene keelde tõlkida. Peale edukaks osutunud aktsiooni, kus kõik jõudsid oma sihtkohta läksin ma sööma ja kell pool 8 oli kogunemine accomodation centeri ees, et sealt minna ronkäiguna lauluväljakule. Muidugi mu leedu delegatsioonist ei tulnud algul keegi kohale, kuid lõpuks jõudsid kaks jõutõstjat ja ma ei pidanudki ise silti kandma. Läksin siis oma teise delegatsiooni juurde, kus ma olin kontaktisik. Minu judokat ei olnud, oli ainult ujuja ja siis võrkpalli meeskond, kes kõik olid vist üle kahe meetri pikad. Igatahes tundsin ma ennast väikesena. Rongkäigu lõpuks oleks me pidanud istuma minema ettenäidatud kohtadele, aga nemad otsustasid, et nad lähevad mujale ja minu meelest nad läksid üldse ära. Igatahes mina neid ei näinud. Koju jõudsin jälle mingi 22 paiku, aga vähene magamine hakkas juba tundma andma. Kella 23st oli ette nähtud pidu Atlantises, kus ma vist viibisin 15 minutit ja läksin siis koju, sest ma olin niiiiiii väss. Järgmine hommik äratus kell pool üheksa ja poole kümneks aurasse, kus toimus ujumine. Aura sisetemp. on 33 kraadi ja seal ei ole üldse hea olla. Läksin siis tagasi ja tegin tiiru raamatupoes, kus tuli mingi leedu judokas ja küsis mult vene keeles, et kust ta saab suveniire osta. Viisin ta raekoja platsi ja ise põgenesin ettekäändega minna võrkpalli vaatama. Vaatasin oma delegatsiooni mängu, kes tundusid niisama nalja tegevat. Võidud tulid neid väga lihtsalt. Korralikult mängima hakkasid nad alles poolfinaalis ja seda EMÜ vastu. Arvatavasti võitsid nad ka täna hommikul toimunud finaale Muncheni ülikooli vastu. Sealt edasi 12.15 Annelinna staadiumile naiste fauna mängu vaatama. Üldiselt tundub mulle, et ka mina mängin kohati paremini, kui mõni mängija seal. Vahepeal käisime ka tund aega A Le Coqis korvpalli vaatamas ja siis tagasi staadionile. Kella kuueks jälle võrkpalli vaatama ja lõpus pool kaheksa otsustasin sööma minna. Kodus nii umbes peale üheksat ja kiirelt pessu ja siis kella kümnest pidid kõik korraldajad ja atasheed ja vabatahtlikud olema CT vipruumis, kus meile oli eraldi vastuvõtt. Enne seda avastasin, et mulle on päikeseprillid ette põlenud. Lihtsalt suurepärane. Vip ruumis oli special vastuvõtt siis lihtsalt tasuta alkohol, viinakokteilid, kus kohati oli rohkem viina kui mahla. Klubi oli umbne ja rahvast täis ja enamik inimesi lihtsalt purjus. Kell neli magama ja kell 11 ajas järjekordne tappev palavus üles. Läksime siis SELL bussiga accomodation centerisse sööma ja ma pole elus nii palju sääski näinud. Põhimõtteliselt oli lihtsalt võimatu süüa, sest sääski oli niii palju. Tagasi tulime ka bussiga ja siis oli meil koguaeg must parv taga. Kõik kohad sügelevad. Tegelikult peaks ma õppima täna, sest mul on homme eksam, aga ma pole selleni veel ilmselgelt jõudnud. Vaatasin hoopis nii Grey kui ka Bonesi hooaja viimased osad ära. Grey oli väga jube see kord ja pool aega ma lihtsalt vesistasin. Väga pingeline. Aga olks, ma siis hakkan õppima nüüd, kell juba seitse läbi....