Nii vaikseks kõik on jäänud, aga ma ei ole oma blogi veel päris hüljanud. Aega pole olnud lihtsalt. Koguaeg on kool ja siis veel kool ja veelkord kool. Nii tore ju, kolmas aasta on lihtsalt mu lemmik. Ega oktoobrist alates ei olegi midagi muutunud, peale selle, et ma olen loodetavasti vahepeal natuke targemaks saanud. Aga see kõik on selleks aastaks kohe-kohe läbi ja jaanuarist saab uuesti alata.
Juba pooleteise nädala pärast lähen ma loodetavasti Pariisi, kui muidugi Finnair otsustab oma streigi selleks ajaks ära lõpetada ja ma ikka saan sinna kuidagi. Muidu on halvasti. Aga eks sinna ole natuke aega ka. Mis veel uut. Jaanuari lõpus lähen 5 kursaõega Milanosse, loodetavasti ka Veneziasse ja Bolognasse. Täiesti expromt otsus oli. Ma veel ei kujuta ennast ette lendamas RyanAiriga, ilma pagasita jne. Ööbimiskohta pole me ka veel vaadanud, tegelt peaks seda kiiremas korras tegema. Aga kuna kellelgi pole aega, siis jah, on selline oluline asi unarusse jäänud. Aga ma juba ootan. Nii Pariisi reisi, kui ka Milanot. Tegelikult peaksin ma oma Itaalia stipendiumi kohta ka uurima varsti, et mis sellest saanud on.
Vahepeal alustasin baka töö kirjutamist. Mu töö laboris saab kohe kohe läbi ja juhendaja tahab, et ma seda juba vaikselt kirjutama hakkaksin. Parem varem kui hiljem. Tundu endiselt selline üüber asi, millega ei ole just väga lihtne hakkama saada. Aga eks näis. Ahjaa.. mul on nüüd veel õde ka - Aleksandra Ann. Lisaks sellele avastasin ma, et kui on hädaolukord, siis rehvi oskan ma autol ikka ära vahetada. Väga hea oskus tegelikult. Miks ma üldse blogi kirjutama hakkasin täna? See on kõik seotud sellega, mis ma tegin eile. JA see, mis ma tegin eile oli ikka hüper-super-tripel-äge. Mul lihtsalt ei ole sõnu. Nimelt käisin ma Rocca al Mare koolis õpetajate gurmeeringis või kuskil sellises kohas. Aga kuna neil oli niivõrd eriline külaline, siis suletud ring avas oma uksed ja lasi uudistama ka teisi inimesi. No neid teisi oli siiski ainult kaks, kuid siiski. Nimelt käis neil toidust rääkimas ja tegemas Eesti üks parimaid tippkokkasid Roman Zastserinski. Ma loodan, et ma kirjutasin nime nüüd õieti. Sellist võimalust, teha süüa koos Romaniga, ei pakuta just iga päev ning selle pärast otsustasin ka sellest kümne küünega kinni haarata. Lisaks Romanile oli kohal ka terve ta pere, naine ja poeg. Nii palju kui ma aru sain, on naine ka kokk ja vastutab põhiliselt kohvik Moon'i töö ja personali eest. Lisaks on ta läbinud mitmeid kordi sommeljee koolitus. Roman on siis nii kohvik Mooni peakokk kui ka restoran Ö peakokk. Restoran Ö on valitud mitmel aastal Eesti parimaks restoraniks ja Roman Eesti parimaks peakokaks. Kogu üritus kestis umbes 4,5 h ja see sisaldas toidu valmistamist, kolme käigulist õhtusööki, mõnusat seltskonda ning iga toidu juurde oli valitud sobilik vein. Menüüd oli: peedi-orsotto kitsejuustuga, sinna kõrvale jõime La petite perriere 2009 - pinot noir. Vein Põhja-Prantsusmaalt, Loire'i orust. Pearoaks oli tursafilee aedviljapadjal. Sinna juurde beurre blanc tomatikaste ning kõrvale jõime Colli martani Crechetto 09 aastakäigu valget veini Põhja-Itaaliast. Magustoiduks oli toorjuustukook mustikakisselliga. Alustuseks jagati meid kolme gruppi ning mina sattusin magustoidu omasse. Vb oli see isegi hea, sest me saime sellega kiiresti ühele poole ning ma sain jälgida, kuidas valmivad ülejäänud toidud. Peale minu oli magustoidu tiimis ka Romani naine Jana (Jaana). Kõik road olid väga väga maitsvad ja peakokk ise ääretult sõbralik. Naeratus kõrvuni ja ütles kõikidele aitäh jne. Ise ütles toidu kohta keskpärane, kuid vein pidavat hea olema. Mina selle kohta küll keskpärane ei ütleks. Üks huvitav fakt, mis ma teada sain, on see, et nad ei soojenda mitte ühtegi toitu. Roman ütles, et ta tavaliselt laseb toidul halvaks minna ja siis viskab minema. Ja üldse rääkis ta palju uut ja põnevat. Kindlasti tahaksin ma minna sööma nii restorani Ö kui ka kohvikusse Moon. Ja täna olen ma selle kogemuse üle totralt õnnelik ja räägin seda kõikidele, kes vähegi kuulata viitsivad. Võib-olla ei ole siiski mu kutsumuseks geenitehnoloogia, vaid hoopis midagi muud...
No comments:
Post a Comment