San Marino e al mare

Kuna mu blogil on tervelt 1 lugeja, siis ma olen sunnitud edasi kirjutama. Mis vahepeal siis toimunud on. Eelmine nv käisin rannas, omandasin ilusa fuksiaroosa värvi terveks nädalaks ning praegu toimub uuestisünd. Eile käisin aga San Marinos ja Pesaro's mere ääres. San Marino on siis 64 ruutkilomeetri suurune väikeriik Itaalias. Tegu on maailma kõige vanima vabariigiga ning ta on oma väiksuselt kolmas riik maailmas. Temast veel väiksemad on Vatikan ja Monaco, kus ma ka juba käinud olen. Kui aus olla, siis olin ma San Marinos natuke pettunud. Seal ei ole eriti midagi vaadata ja eriti midagi teha. Samas linn asub mäeotsas ning panoraamvaade on võimas. Selleks, et linna saada, sõidab buss üles mööda sinka-vonka teed. Ei olnud väga meeldiv. Üles jõudes astusime bussist maha ja hakkasime kesklinna poole liikuma. Iga poe ukse pealt hõigati meile: "Strazdvuite devotški". Kui meeldiv. San Marino on venelaste paradiis. Neid on siin igal pool ja pea igas poes räägitakse vene keelt. Kesklinnas seisime ühe ilusa maja ees. Alguses ma arvasin, et see on mingi kirik, aga siis giid ütles, et siin algab varsti vahtkonnavahetus ning me otsustasime Allaga oodata ja seda vaatama jääda. Pidi olema kell 12, aga muidugi oli korda muudetud ja nüüd oli see iga pooltund, mitte täistund. Fun. Seisime endiselt selle, nüüd me juba teadsime, parlamendihoone ees, kui üks vahtkonnas olevatest meestest meile naeratas ja ciao ütles. Me siis jäime silmad suured teda vaatama, et mis asja. Ciaole järgnes 'come state'. Nojah, esimest korda näen sellist asja, et vahtkonna liikmetel on lubatud inimestega rääkida ja nad võivad naerata ja puha. Ma arvan, et kõik turistid, kes seal ees seisid, tegid meist sellel ajal pilti, kui need vahtkondlased meie poole liikusid ja meil kätt surusid. Samuti saime vahtkonnaülemalt ja üldse San Marino kõige tähtsamalt politseinikult või kes ta iganes ka ei olnud, privaattuuri San Marino parlamendihoones. Tuuri lõpuks oli meil olemas ka tema emaili aadress, kuhu ''pildid'' saata. Enda õigustuseks ütlesid nad, et kõikidele San Marinolastele meeldivad blondid siniste silmadega tüdrukud. Kellele ei meeldiks nad siin Lõuna-Euroopas, aga selline otsene lähenemine oli esmakordne. Ja veel võimuorganilt. Pärast San Marinot läksime Pesaro'sse randa. Vesi oli super ja rand oli hea. Veetsime seal 2,5h päikese käes vedeles ja juttu rääkides ning õhtul jõudsime tagasi Perugiasse. Eelmise nädala teisipäeval käisin ka õhtusöögil Alla, Cansu, Alexi, Rodrigo ja Riccardoga. Toit oli super ja seltskond veel parem. Neljapäeval kutsus Cansu meid enda poole. Ta valmistas õhtusöögi, mis on meeldivalt hea, mulle eriti maitsesid oad. Lisaks minule ja Allale olid õhtusöögil ka Cansuga samas majas elavad elanikud. Nende inglise keele oskamatus asetas mind olukorda, kus sai ainult itaalia keelt rääkida. Väga mõnus oli. Avastasin, et ma saan väga hästi hakkama ning suudan ka arusaadavaid laused koostada. Jõime türgi kohvi ja sõime kooki ja õhtu päädis sellega, et meile ennustati türgi kohvi pealt tulevikku, samuti oskas üks korea tüdruk käe pealt tulevikku rääkida. Pärast läksime Alla ja Cansuga karaokebaari, kus pidime kokku saama Alexi ja ta sõpradega. Cansu läks peagi koju ning ma jäin Alla, Alexi ja Alexi sõpradega baari. Ega ilmaasjata ei olnud ma reedel megaväsinud. Reede õhtul istusin centros Rodrigo ja Sebatianoga ja jõime mõned õlled. Muidugi suutsin ma uuesti Rodrigoga tülli minna :), aga selles pole midagi erilist, sest me vaidleme pidevalt. Kaks tundi und ja siis sinka-vonka bussisõit San Marinosse.
Viimased kolm päeva saavad olema huvitavad, ma väga loodan. Homme on meil keeletest ning õhtul väike hüvastijätupidu Alla pool. Cansu kolib oma asjadega sinna ning teisipäeva hommikul kell 8 aitan ma tal kohvritega Piazza Parteggiani'lt buss võtta, et Rooma Fiumicino lennujaama sõita. Kella 11'st on meil kool ning teisipäev on Alla viimane päev Perugias. Tema tuleb kindlasti tagasi siia. Aga õhtul lähme tema ja Alexiga õhtustama, sest me ei taha koolis hüvasti jätta. Kolmapäevaks olen ma jäänud üksi ning minejatest olen viimane. Saan veeta terve päeva koolis, alates kella 11st lõpetades kella 19nega. Õhtul kotti pakkida ja vb veel sõpradega pokaal veini võtta. Neljapäeva hommikul sõidan lennujaama. Jõuan sinna praeguste plaanide kohaselt ligi 2h varem kui peaksin, ehk siis 4h enne lennu väljumist, aga siin Itaalias ei saa ühelegi ühistranspordile kindel olla ja parem karta kui kahetseda.
Ciao a tutti, ci vediamo in Estonia!!!!! Baci!