Parte duo

Parandus eelmise õhtu kohta. Meeli ja Kady käskisid mul täpsemalt kirjutada Paolo kohta. Paolo on Filippo sõber, kes käis meiega esimesel õhtul väljas ja teisel õhtul tuli meile külla. Teisel päeval natuke peale seda, kui me olime lõpetanud söömise, saabus Paolo oma pitsaga, mille ta üksi tervelt nahka pistis. Kuna mina, terava keelega nagu ma aegajalt olen, ütlesin talle midagi, siis me leppisime kokku, et me üksteisega ei räägi enam. Mulle sobis, sest ta oli tõesti natuke ärritav :)Nagu ma juba eelmises jutus rääkisin, siis mingi hetk me läksime ära teise tuppa, et omakeskis juttu rääkida ja nagu Philippo ütles, et maailma parandada. Geeniused Eestist nagu me olime. Kuna me olime oma veini juba lõpetanud, otsustasin,et korjan klaasid kokku, enne kui keegi tuleb ja need ümber ajab või ära lõhub. Lähen kööki, kõik poisid istuvad ilusti ümber laua, suitsetavad nagu korstnad. Panen klaasid ära, Paolo ütles midagi, mille peale ma vastasin, et ma tahaks sulle praegu väga halvasti öelda, aga ma ei tee seda. Sinna tuli muidugi mingi väga imelik jutt ja palju küsimusi ning ma kõndisin sealt minema. Varsti pidin ma uuesti kööki minema ja tuleb Philippo ja ütleb üsna rahulikult, et kas sa ikka tead, et sa meeldid Paolole. Kergitasin kulmu ja kõndisin edasi. Selle peale pakkusid nad mulle mingit likööri, mis oli köhasiirupi maitsega ja ma läksin tagasi teiste juurde. Varsti tuleb Paolo, teatab, et istub oma lemmiku kõrvale, minu siis, ja hakkab rääkima. Kas Eestis on raske meest leida. Keegi ei vasta. Vaatab mulle otsa, ütleb: "Mina olen vaba, mul on töökoht" ja veel midagi. Hullult üritas reklaamida. Siis teatab, et siis tulevad lapsed jne. Küsime siis, et lastele on juba nimed ka ära pandud? "Jaa, esimene on Paolo ja teine on ..." ega ma rohkem ei mäleta. Selle peale küsisime, et mitu last tal on plaanis siis saada, vastuseks 4. Eriti lihtne oleks olnud. :D kõik on juba paigas. Ilmselgelt on see jutt suhtkoht imelik ja katkendlik, aga midagi paremat veinise peaga ei suuda ma kirjutada.

Lähen edasi järgmise päevaga.

Päev 3

Hommikul ärkasin selle peale, et Philippo rääkis telefoniga mu pea kohal. Sirutasin käe ja otsisin telefoni, et kella vaadata. Nad käisid kuskil ööklubis ja tulid tagasi alles mingi kella viie kuue paiku. Igatahes kui ma kella vaatasin, oli kell juba kuus läbi midagi. Philippo patsutab mu pead ja ütleb, et mine tagasi magama, vabandab ette ja taha. Vastan talle siis, et noh pole hullu, et me niikuinii ärkame hiljemalt tunni aja pärast. Siis tulid lätakad sinna lärmama ja Philippo ütles neile, et ma viin teid sinna, kus te magate. Tegin siis silmad lahti ja vaatasin, et kõik kolm läksid kööki. Okey, mida iganes. Ega enam ma magama ei suutnud jääda ja juba 40 minuti pärast hakkasid kõikjal äratuskellad helisema. Julio oli ainukesena veel üleval ja siis veel mingid sõbrad, keda ma otseselt ei tundnud ja kelle nimed ma olin ära unustanud. Hommikul järjest pessu, Alessandro ärkas ka pool kaheksa ja läks pessu ja Julio kondas mööda korterit ringi. Teatasime siis talle, et oli tore ja me nüüd lähme ära Bolognasse. Võttis ikka aega enne kui ta aru sai, et me talle enam külla ei tule. Kohustuslikud kallid ja põsemusid ja minekul me olimegi. Rong regionale väljus 9.20 ja saabusime Bolognasse umbes 12 paiku. Jalutasime kohvritega mööda linna, eesmärgiga otsida söögikohta. Lõpuks küsisime ja meid suunati self service restosse. Päris maitsev oli teine, kuid siiski vaieldamatult kõige parem toit oli seal Milanos sööklas. Kõht täis, läksime tagasi raudteejaama, et võtta buss number 25. Muidugi suutsime istuda vale suuna bussile ja lisaks ei sõitnud ta ringiratast, vaid ühest otsast teise. Umbes viis inimest seletasid meile bussis, et me peame maha minema ja teise suuna bussi võtma ja me säästame tund aega. Päris pikk liin. Lõpuks me seda siiski tegime ja lõpuks jõudsime ka hotelli, mis asus kergelt linnast väljas. Kell oli veel noor, aga teised olid väsinud ja tahtsid magada. Meie Avega otsisime kohad välja ja uurisime toidupoodide kohta ja mõtlesime, et võiks shoppama minna. Mõeldud tehtud. Küsisime hotelli administraatori käest, kas meie hotelli lähedal on ka midagi. Ütles, et ei ole. Me siiski nägime kaardil mingit ostukorviga pilti ja küsisime, et kas see on outlet. Jah oli vastus, aga see on kaugel ja probleem on, et ilm on halb (mida ta tegelikult ei olnud) ja teile ei ole autot. Siiski otsustasime, et me lähme. Mariann ja Kady otsustasid kaasa tulla, Meeli ja Kristiine magasid. Hakkasime siis jalutama (3 km) ja jõudsime mingite suurte lehmakujude juurde. Tegime pilti ja avastasime, et ohoo..oleme jõudnud selle niinimetatud poe juurde. Tegu oli mingi juustutehase poega. Seisame seal, lõhnab nagu Rannus ja mõtleme, et kas see oligi see, kuhu me pidime jõudma. Küsisime. Vastus jah. Aga siis pakkus müüja, et ta viib meid ära lähimasse kaubanduskeskusesse. Neljakesi seisame suu lahti, et sellised inimesed siin siis ongi. Väga tore mees oli. Küsisime, et kas te pühapäeval ka töötate, et viiks talle selle eest ühe mesikäpa shokolaadi, aga vastuseks saime, et ei, pühapäeviti olen ma perega. Ave rõõmuks oli mehe nimi Roberto (ta oli päeval maininud, et pole veel ühtegi kohanud). Tsillisime selle suures kaubanduskeskuses, kus minu meelest midagi eriti ei olnud, aga toidupood oli päris suur ja päris hea valikuga. Ave leidis endale boyfriendi, gipgoppari, kes meile lahkelt näitas, kus on bussipeatus. Lõpuks me siiski kõndisime kuskil majadevahel ja õnneks leidsime bussipeatuse ja jõudsime hotelli. Õhtul jõime veini ja tsillisime niisama, üldiselt läksime päris kiiresti magama, sest eelmistel öödel ei ole me eriti magada saanud. Jäin magama enne, kui Meeli üldse jõudis pessu minna, kõik tuled põlesid jne.

Kunagi kirjutan edasi, praeguseks Ciao! Veneetisia on tohutult lahe ja mul on juba dilemma prantsuse ja itaalia vahel. Pealegi oli täna siin soeeeeee... Ciaoooooooo!