Parte tre

Põsed päikesest punased, jalad kõndimisest valusad. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Päev 4

Bologna. Äratus. Kell 8. Kardinad üles. Meeli ütleb:"ära liiga üles tõsta, liiga valge". Oh üllatust. LUMI! No ei ole võimalik. Põrandal käpuli. Kardinad üles. No ei ole võimalik. Sajab ja sajab. Kust see lumi nüüd tuli. Kady tuleb vannitoast välja. Ehmatab. Lihtsalt kohutav.
Hotelli hinna sees oli ka rikkalik hommikusöök. Me kõik oleks nagu nädal aega nälginud, kõik kühveldavad endale brioche ja sokolaadisaiu ja puuvilju sisse. Kõige rohkem sõi vist Ave. Kuna tegu oli pühapäevaga, oli bussiliiklus natuke hõredam, kui tavaliselt. Mõtlesime, et sõidame otse sinna, kus on Bolognas kaks torni. Muidugi sõitsime me sellest peatusest mööda. Pole hullu. Legend räägib, et kui torni ronida õpingute vahepeal, siis ülikooli ei lõpetata. Itaallaste ebausk, ka mõne eestlase. Torni ronisid ainult Meeli, Kady ja Kristiine. Ülejäänud ootasid all ja tegid läbi mingi puidust võrestiku pilte ja laulsid niisama. Varbad olid märjad ja külmad ja üldse oli väga vesine ilm. Liikusime sealt koos edasi Piazza Maggiorele ja esimese asjana tahtsime minna vaatama Neptuni purskkaevu. Seal tulid meie juurde kolm meest, kaks jaapanlast ja üks itaallane ja küsisid, kas nad võivad ühte meist filmida mingi imeliku asjaga, mida pidi käes hoidma. Nad olid jaapani televisioonist ja tegid reklaami Bologna ülikoolile. Valisime siis nn "ohvriks" Ave, keda siis filmiti ja kes pidi seal sellele termomeertile musisid tegema jne. Päris naljakas oli. Lõpuks me saime kõik mingid kleepsud ja saime lõpuks ka endast ja purskaevust pilti teha. Läksime edasi väljakule ja otsustasime, et me jaguneme kahte gruppi. Esimeses oli Meeli, Kady ja Kristiine ja teises siis mina, Ave ja Mariann. Nii oli vist natuke lihtsam ringi liikuda. Meie läksime esimese asjana turismiinfopunkti, kust uurisime, mida peaks kindlasti nägema ja mis ei ole nii oluline ja milliseid kohti soovitaksid kohalikud. Tegime plaani ja asusime teele. Käisime S.Stefanose kirikus ja dominikaani basiilikas ja jalutasime mööda väikeseid kitsaid ja ilusaid tänavaid. Kuna Bologna puhul on tegu siiski Euroopa vanima ülikooliga ja ülikoolilinnakuga, siis oli kohustuslikus korras vaja otsida üles ja õppehooned. Ühte saime ka sisse isegi. Aga kuna endiselt sadas seda vesist lund ja kõikidel olid jalad mustad, otsustasime minna Pedro kirikusse ja siis käia natuke mööda poode. Vahepeal saime teise grupiga ka kokku ja käisime söömas. Toidud on siin niiiiiiiiiiii heaaaaaaaaaad. Pärast läksime jälle lahku, nemad kuskile kirikusse ja meie shoppama, sest meil oli kõik juba vaadatud. Ega siin midagi eriti vaadata ei olnudki. Umbes kella kuue paiku otsustasime, et oleks aeg otsida buss ja tagasi hotelli sõita, sest jalad olid märjad ja külmad ja väsimus oli ka juba suhteliselt suur. Leidsime siis bussipeatuse ja siis läks ikka paar peatust, enne kui olime veendunud, et me ikka sõidame õiges suunas. Seekord möödus bussisõit seiklusteta.
(Unustasin eelmise päeva bussiseikluse kohta kirjutada. Kõigeenne sõitsime oma bussipeatusest mööda, kui me ostukeskusest tulime. Linnas oli hull melu ja meie kõnnime suur ja raske poekott süles ja jookseme mööda linna ringi ja otsisime bussipeatust. Lõpuks me selle ka leidsime, kuid me ei olnud kindlad, kas see sõidab õiges suunas või mitte. Keegi ei osanud meile vastata ka ja meil jäi üle ainult loota, et me ikka õiges suunas liigume. Mingi hetk tulid bussi mingid imelikud tsurkad, kes seisid meie juurde ja seal vahtisid. Üritasime suhteliselt neutraalsed olla, aga ei toiminud. Ave oskas meile öelda, et üks pistis teisele käe püksi ja tegid veel mingeid lollusi. Siis tulid meie juurde ja silitasid selle sama käega Ave põske. Ja teine katsus Kady juukseid ja mütsi. Õnneks nad läksid kiiresti maha ja meie sõit jätkus sündmustevaeselt)
Õhtul istusime kõik koos ja vaatasime telekat ja ajasime juttu ning mängisime nimede mängu. Ikka mõnusalt suutis närvi ajada ja pingeid üles kruttida. Arutasime siis, kas minna järgmine päev kella 9se või 10se rongiga Veneetsiasse. Mina ja Ave arvasime, et oleks tore minna varem, Meeli ja Kady arvasid, et võiks minna hiljem. Noh jah, vaidlesime, mis me vaidlesime, lõpuks me andsime alla ja otsustasime minna kella 10sele rongile. Kui päev otsa ringi patseerida, siis ikka väsib ära ja läksime juba varakult enda tuppa tagasi. Siis muidugi rääkisime mitu tundi mingid lolli juttu. Kellel kaob alateadvus öösel ära ja kes muutub suureks leheks ja hakkab fotosünteesima. Ilmselt olime me lihtsalt liiga väsinud. Lõpuks Meeli käskis meil magama jääda ja me kõik tudusimegi ilusti. Järgmine päev Veneetsiasse.

Täna on meil Veneetsias viimane öö. Väsimus on suur, aga tuju on hea. Eks ma kunagi kirjutan sellest ka, praegu lihtsalt ei viitsi. Pealegi me lähme varsti Veneetsia Mökusse proseccot jooma ja niisama õue tsillima.
Päikest! Ciao Bella.