Parte quattro

Päev 5

Peaks vist kogu reisi siiski kirja panema. Kuhu ma pooleli jäingi. Viienda päeva hommikul sõime kõhud täis ja istusime Veneetsia rongile. Iga kilomeetriga läks ilma aina paremaks ja ka päike tuli välja. Veneetsiasse jõudes oli juba päris soe ja päikseline ja pilvi me seal ei näinudki. Veneetsias tuli meile raudteejaama vastu üks Tartus õppinud välisüliõpilane ja juhatas meid hotelli ning näitas natuke linna. See oli vaieldamatult kõige parem otsus jätta Veneetsia viimaseks, see oli nagu kirss tordil, kõige ilusam, omapärasem ja soojem. Esimene päev läks meil nagu tavaliselt uimerdamisele. Istusime kail ja võtsime päikset, laadisime patareisid, käisime supermarketis ja tsillisime niisama. Õhtul otsustasime Kady ja Marianniga jalutama minna ja tahtsime ka päikeseloojangut vaadata, aga jäime napilt hiljaks. Kuna Veneetsia kaart on nagu ta on, pooli kohti pole kaardile märgitud ja nimed on tänavanimedest erinevad, suutsime me muidugi Veneetsiast lasua välja kõndida. Teatavasti on tegu täiesti autovaba linnaga, aga me leidsime suure parkla ja bussijaama. Tagasi minna ka ei osanud, küsisime küll, et kus me oleme ja hoidsime suunda. Jõudsime tuttavasse kohta, sealt liikusime natuke edasi ja eksisime uuesti ära. Mõtlesime, et küsime kelleltki, et kus me oleme ja kuidas me hotelli juurde saame. Peatasime ühe mehe kinni, kuid seisma jäid kõik, kes kuulsid. Lõpuks oli mingi vanamees, kes rääkis inglise-prantsuse-itaalia segu ja näitas meile õige suuna kätte. Vähemalt inimesed on siin viisakad ja toredad. Leidsime ilusti oma saare üles ja käisime poest läbi, et võtta üks vein ja läksime tagasi hotelli. Kahjuks oli Ave haigeks jäänud. Käisime hotelli receptionist talle kuuma vett küsimas, selle käigus sai ka veinipudeliavaja laenatud. Erilist actionit sellel päeval ei toimunudki.

Päev 6

Hommikust sõime kell 8 nagu tavaliselt ja hotellist väljusime kell 9. Võtsime suuna Markuse väljakule, esiteks seal asus Doodzide palee, mida me tahtsime külastada, teiseks turismiinfopunkt, kus sai küsida, mida peaks kindlasti nägema. Esimese asjana läksimegi Doodzide paleesse. Käisime vangikongides ja muidugi ületasime kuulsa Ohete silla. Kuna sama piletiga saime sisse ka kunstimuuseumisse ja veel mõnda, siis jalutasime need ka läbi. Kuna me ei olnud nende tööde ja kunstnikega kursus, siis jalutasime Avega selle lihtsalt läbi, sest ega sellisel juhul suurt meelde ei jää. Pärast saime muidugi õiendada, et me jookseme eest ära :). Seejärel jalutasime Veneetsia kuulsamat tänavat või passaazi pidi, vaatasime santa maria kiriku fassaadil olevat 'pieta'd ja keerasime suvaliselt tänavalt sisse ja võtsime suuna Rialto sillale. Seal tegime pilte eest ja taga ja peal ja all. Edasi jalutasime natuke vales suunas, tegime gondlimehega pilti, kes üritas meile soodushinda pähe määrida ja gondliga sõitma viia, kuid kuna Meeli ja Kady ei tahtnud/raatsinud/ei pakkunud pinget minna gondliga sõitma, siis tõusis hind ülejäänute jaoks ja me siiski ei läinud sealt gondliga sõitma. Siiski usun, et gondel kui üks Veneetsia kuulsamatest sümbolitest on kindlasti väärt järeleproovimist ja selle jaoks 10 eurot kulutada ei ole väga palju. Mis pingesse puutub, siis see kindlasti ei ole võrdväärne aerupaadiga kuskil sõitmisele ja elamus on lihtsalt super. Igatahes jalutasime mööda tänavaid, eksisime jälle ära, küsisime mingitelt itaaliakeelsetelt nunnadelt teed ja lõpuks tehti meile gondlisõiduks neljale väga soodus pakkumine ja otsustasime gondliga sõitma minna. Mis Kady ja Meeli sellel ajal tegid, seda ma ei tea. Aga tõesti gondlisõit oli lahe, ta näitas meile igasuguseid maju, kaasa arvatud seda, kus filmiti 'Turist'i ja ka seda maja, kus elas Casanova ja veel palju muud. Rääkis kuidas veetase tõuseb ja langeb päeva jooksul ja kuidas on liiklus kanalites korraldatud. Jäime ka gondliga ummikusse. Loomulikult kaasnes gondlisõiduga ka väike lauluke, kuigi suurema osa ajast ta vilistas. Lisaks kõigutas ta gondlit, ma arvan, et mõnel korral meelega. Muidugi me kõik neljakesi hakkasime kiljuma ja see paistis talle lõbu pakkuvat. Igaljuhul oli see superlahe ja kindlasti soovitan gondliga sõitma minna. Kuna Kristiine tahtsi juba mitu viimast tundi jäätist, siis eesmärk oli leida koht, kus me oleks jäätist saanud. See jäi nurga taha. Seisime siis leti ääres ja arutasime, et kes mis jäätist tahab ja mis need ikka on. Siis tuleb müüja, mingi noor kutt ja vaatab meile otsa ja ütleb: 'Te olete Eestist'. Meil muidugi vajus selle peale suu lahti, et kust ta teab. Kõikide esimene mõte oli, et äkki on mingi väliüliõpilane ja tundis mu ära. Aga ei olnud. Ta oli kaks nädalat tagasi just Eestist tulnud, Võru rallilt ja tal oli vist tüdruksõber ka Eestist pärit. Maailm on ikka väike. Edasi võtsime suuna hotelli poole ja leidsime enda ees jalutamas Kady ja Meeli. Nad astusid kuskile poodi ja me läksime võileivabaari, sest kõht oli juba tühjaks läinud. Istusime vee ääres, sõime võikut ja nautisime ilma. Käisime poes ja saime hotellis Meeli ja Kadyga kokku. Siis läksime Kristiine ja Avega päikeseloojangut vaatama, tegime niisama pilte ja jalutasime mööda linna. Õhtul olime me kõik suht väsinud ja keegi eriti midagi teha ei viitsinud.

Päev 7

Viimane päev Itaalias. Ega keegi meist ei tahtnud ära minna. Istusime mitu tundi jäätisekohvikus ja sõime jäätist, nautisime ilma ja ajasime niisama juttu. Saime veel Ilariaga kokku, ta juhatas meid raudteejaama ja läks ise bussile ja koju magama. Rongisõit Milanosse kestis 3,5h, kuid aeg möödus kiiresti. Milanos istusime Bergamo airport bussile ja käisime Orio kaubanduskeskuses. Bussisõit oli jube. Esiteks oli bussis tohutu palav, teiseks oli bussijuht täiesti hull. Enamikel oli süda paha ja kõik olid õnnelikud, kui see buss sinna ükskord kohale jõudis. Kella 10st istusime lennujaama ja jäime ootama oma hommikust lendu. Mingi mees põrnitses meid kahtlustavalt ja kui me vastu vaatasime, siis haaras on D&G koti veelgi tugevamalt kaenla alla. Rahvast oli palju. Umbes kella kahe kolme vahel suutsin kergelt tukkuma jääda, aga mingi tädi norskas nii, nagu konnad paarituksid ja ma ärkasin üles. Keerasin teise külje ja jäin juba peaaegu magama, kui tuli mingi põrandapesuauto oma signaaliga ja äratas meid kõiki üles ja käskis teise saali minna. Oujee... Lennujaamas olid mingid kaks idiooti ka, kes käisid ja panid münte automaati ja kuulasid Lady Gagat ja olid üldse mingid jobud. Lisaks nad nägid välja ka, et ega nad eriti taiplikud ei ole. Jäin teises saalis uuesti magama, kuid siis tuli turva, kes natuke jalaga togis ja meid üles äratas. Teadsime, et kella viiest saab Mariann oma pagasi ära anda ja me saame sisse minna. Aga siis alles paanika algas. Mariann oli oma pileti ära kaotanud ja tema oli ka ainuke inimene, kelle pileteid mul arvutis ei olnud ja kellele ma tagavarapiletit välja ei printinud. Muidugi läks ta närvi ja me kõik olime ka selliste nägudega, et no mida. Kuidas nii saab. Käskisin tal rahuneda ja ükshaaval kõik välja tõsta mitte sobrada kotis nagu ta seda tegi. Lõpuks kõik lahenes ja me leidsime pileti üles ja saime minna turvast läbi. Ülejäänud keerasid end väravas magama, me Avega käisime hambaid pesemas ja kammisime juukseid ning ma jõin kohvi. Siis vaatasime natuke tax frees ringi ja istusime umbes 15 mintsa, ajasime juttu ja siis oligi aeg boardinguks. Muidugi käskisid nad mul väikese koti kohvrisse suruda, Avel ka, aga kuna me läksime bussi, siis ei tekitanud see mingit vahet. Ootesaalis istus mingi karvane mees roosades dressides ja kollase jopega ja ma nii lootsin, et ta ei tule meie lennule oma seltskonnaga. Muidugi olid nad seal. Üks ta sõber istus meie ees ja rääkis itaallastele omase lärmakusega, kõva häälega üle lennuki. Kuna kõik olid väsinud, siis enamik jäi enne õhkutõusmist magama. Ärkasin muidugi vahetult enne maandumist ja lennujaamast läks juba igaüks kuhu tahtis. Muidugi oli hea tagasi jõuda, kuid kui aus olla, siis ma oleks tahtnud Itaaliasse jääda ja seda sama oleks tahtnud ka mõnigi teine. Reis oli väga äge, kõik laabus ja ma usun, et kõik jäid rahule. Mõtlesime juba välja, et järgmine trip võiks olla rongidega Lõuna-Prantsusmaal, seal ilusaid kohti palju. Peab ainult odavad piletid saama ja võimegi minna...